See linnuke on lein

6. märtsil esilinastub tundlik, võimas ja emotsionaalselt laetud film „See linnuke on lein“, mis põhineb Briti kirjaniku Max Porteri samanimelisel teosel. Raamat osutus erakordselt menukaks, võitis hulga auhindu ja lummas lugejaid kogu maailmas.

Filmi peaosatäitja, üks oma põlvkonna säravamaid näitlejaid Benedict Cumberbatch lõi kriitikute arvates karjääri mõjuvõimsaima, emotsionaalselt sügavaima ja meeldejäävaima rolli.

Surm saabub ootamatult. See ei anna aega ette valmistuda, ei seleta, kuidas edasi elada, vaid sunnib vaatama ükskõikse vaikuse ja tühjuse silmadesse. Koos kahe väikese pojaga äkitselt üksi jäänud isa (Benedict Cumberbatch) peab õppima elama maailmas, kus pole enam tema armastatud naist ja laste ema. Elu, mis alles eile tundus püsikindlana, variseb kokku: igapäevategemised muutuvad talumatuks, suhted lastega hapraks, valu ei lase magada ega hingata. Lein pole vaikne kurbus, vaid kõikehävitav jõud.

Püüdes naise surmaga leppida, jääb mees kahekesi leinaga, mis võtab veidra ja sümboolse vormi, ilmudes varesena, kes räägib valu, raevu ja meeleheite häälega. Vares on leina hääl, mis ei lase unustada, ärritab, vahel solvab ja vahel kaitseb. Ta ilmub ootamatult, tungib mõtetesse ja igapäevaellu, meenutades valu, süütunnet ja väljaütlemata armastust. Vares pole filmis üksnes sümbol, vaid ka tunnete visuaalne väljendus – temas saavad lein, raev ja meeleheide kuju, liikumise ja hääle, nii et hingepiin muutub tugevaks hüpnotiseerivaks vaatemänguks.

Film „See linnuke on lein“ maalib ebatavaliselt tundliku, eheda ja emotsionaalselt alasti kistud portree inimesest, kes on üleelanud kaotuse. See lugu ei räägi üksnes surmast, vaid ka armastusest, lähedusest, vastutusest, aeglasest ja raskest teest leppimise poole. Elu haprusest ja inimlikust võimest kinni hoida, isegi kui näib, et kõik, millest saaks kinni hoida, on kadunud. See film ei lase jääda kõrvaltvaatajaks – see tõmbab õrnalt, kuid vääramatult kaasa ning sunnib koos kangelastega valu, hirmu ja lootust läbi elama.