Aastaid tagasi sattus nätleja Jesse Eisenberg kahenädalasele reisile mööda Poolat. Tema teekond viis ta muuhulgas ka tibatillukesse Kranystawi külakesse, kus tema tädi Doris oli elanud enne seda, kui holokaust kogu nende suguvõsa nelja erinevasse ilmakaarde laiali paiskas. Selles külas väikese tagasihoidliku majakese lävipakul seistes tabas Eisenberg end veidralt mõttelt – kui maailmasõda poleks valla pääsenud, siis elaks ta praegu ilmselt siinsamas. Milline ta elu oleks? Kes ta oleks?

Kindlasti mitte Oscari nominendist Hollywoodi staarnäitleja, kes sai sellestsamast mõttesähvatusest ainest kirjutada esmalt off-Broadway näidend ning nüüd – aastaid hiljem – ka film, mille võtetel ta end taas kord sama maja ukse eest leidis. Kaaslaseks seekord tema nõbuna filmis bravuurika rollisooritusega silma paistev Kieran Culkin, kes pärast sarja „Pärijad“ („Succession“) tohutut edu püüab end parima meeskõrvalosa kategoorias Oscari nominentide sekka võidelda. Culkin kehastab volatiilset Benjit, kellele Eisenbergi David pakub temale nii omaseks saanud neurootilisust. Nende kahe vastuolulise karakteri kokkupõrked moodustavadki selle südamliku teekonnafilmi selgroo ja ka südame.