PÖFF: Pane mu poega!

USA koomik ja näitleja Steve Little mängib selles ülipentsikus, šokeerivas, tsensuuri eitavas, poliitiliselt ebakorrektse ja kauge kaarega hea maitse piire ületavas linateoses igast nahapoorist haisvat vedelikku eritavat ning rohkem Lovecrafti maailma koletist kui inimolendit meenutavat mutanti, kellele tema kallis ema soovib leida õiget sekspartnerit, et poiss oma süütuse kaotaks… Kas kõlab nagu kõige haigem unenägu vä? Toronto filmifestivali žanrifilmide populariseerimisele keskendunud “Midnight Madness” programmis esilinastunud õuduskomöödia on tõenäoliselt käesoleva hetke üks vastuolulisemaid linateoseid žanrifilmide maastikul ja saanud hoolimata produtsendi poolt saadetud hoiatusele - “Don't watch this with kids nearby or on an airplane!!!!” – kuumaks kaubaks paljudel filmifestivalidel (Austin, Sitges, Strasbourg jpt). See on tõsiselt hullumeelne film, mis ei karda astuda üle piiride ja ajab tõenäoliselt närvi kõik need, kes on end miskitesse piiridesse mässinud. Kellele siis filmi õigupoolest soovitada? Kellele on arusaadavad ja vastuvõetavad mõisted X-reiting, B-film, trash, John Waters jms kihvtisem kraam, siis olete teretulnud. Kui keegi tunneb ennast selles maailmas ebamugavalt, siis tasuks ehk pigem kinosaalist eemale hoida - see film ei pruugi teile meeldida! Indielavastaja Todd Rohali (“Katekismuse kataklüsm”, HÕFF 2011) uus film põhineb samanimelisel Johnny Ryani koomiksil, kes on tuntud oma musta huumori ja žanripiire ületava stiili poolest. Rohal on ise oma intervjuudes öelnud, et tema täiskasvanutele mõeldud filmid päästavad Hollywoodi mainstream kino ja ta jätkab nende tegemist senikaua, kuni ta arreteeritakse. Loodame, et see niipea ei juhtu.